Tuul ja droon ehk kuidas Hiiumaal Droonijahti peeti
Suvi 2014, Hiiumaa.
Olen sõbraga uudistamas tema lapsepõlvekodu maid ja otsustame sellest kandist teha ülevalt droonipilte ning -videosid. Väga nostalgiline. Üsna tuuline on, aga omas hulljulguses tundub, et pole hullu, lendab küll. Teen mõned madalamad tiirud küla kohal nii 50m kõrgusel, kõik on okei. Seejärel tõusen 150m peale, et teha ülevalt üks ülelend kogu alast. Just seesama klipp, kus ka näha, et tuul kipub drooni korralikult vänderdama.
Lendangi maru kiirelt taganttuulega üle küla, isegi liiga kiirelt, nagu satelliit. Kõrge metsa kohale. Korraga märkan, et aku on 36% peal - hea küll, olen suht kaugel, droon kõrgel, paras aega alustada maandumist. Tavaliselt alustatakse maandumist 30% pealt. Tõmban puldil heeblit enda poole, aga kummalisel kombel kaugusnumbrid ekraanil hoopis suurenevad tasapisi, sest kõva tuul pluss tühjenev aku on võtnud talt piisava liikumisjõu. Oh ikaldus! Paanika, veri tõuseb pähe, adrenaliin saab vereringes peaosatäitja rolli - nii, nüüd ongi see hetk, milleks igaks juhuks olen valmis olnud - jään vist droonist ilma. Nüüd juhtubki see minuga, muidugi. Okei, idee! Tulen veidi allapoole, sest üleval on liiga tugev tuul, äkki siis jõuab tagasi rühkida. Langen ca 100m peale ja droon kaob puude taha.
Sel hetkel signaal kadus. Droon peaks sellises olukorras ise stardikohta naasma ja maanduma, aga ta on liiga kaugel, aku liiga tühi, aega ka pole. Kukkus juba alla? Maandub kuhugi? Torman veidi tagasi, plätudega koperdades, et üle puude saada uuesti silmside drooniga, mis peaks taastama signaali. Jess! Saangi korraks pildi ette, akut on järel 17%, telefon saab kätte ka viimase asukoha. 15% on aga piir, kust ta alustab ise maandumist. No hea, et mere kohal pole. Ca minut on jäänud automaatse maandumiseni.